Oma näitusele esitatud tööde seost aastanäituse teemaga kommenteerib Kersti näitusel järgnevalt:
"Kaaamika aastanäituse pealkiri pani mind pikalt arutlema ja mõtlema. Minu vanuses on ju palju igasuguseid mälestusi seoses elu ja armsa keraamikaga. Jõudsin aga järeldusele, et on ergas värviline mälestus, mis mind ja minu töid eriti tugevalt muutis. See oli PUNANE angoob, punane glasuur. Minu tööd olid varem ikka olnud sini-must-valged ja nende värvide varjunditega. Siis olin äkki punase glasuuri omanik ja tahtsin seda kuidagi eriliselt kasutada."
  

  

Näitus „Mälestuste mängumaa“ on inspireeritud mõttest - "olen kõikide asjade summa, mis minus ja minuga on juhtunud". Siinkohal saab mina tähendusele läheneda mitmeti: mina kui materjal, mina kui kunstnik, mina kui inimene täna ja eile.

Aja jooksul on kujunenud ühiskonnas äratuntavad sümbolid, mis inimesi ühendavad. Nostalgilised mälestused näiteks lapsepõlve pudrukausi põhjas olev pilt, katkise telefoni mäng või rohtu kasvanud tee ääres üksildane piimapukk. Samuti kannab mälestusi materjali mälu, mis on läbinud aja hoovused ja inimkäe puudutuse. Neid samu märke taasavastavad uued põlvkonnad, kes kildudest kokku sobitavad mineviku sündmuseid. Sümbolid ja märgid, mis on isiklikud kunstnikule, kuid aimatavalt äratuntavad publikule. Ajastu märgid, mis saavad uue tähenduse tänases hetkes.